Search
  • Diginobe

Eriolukorra õppetunnid



Selle aasta esimene pool oli väga eriline, millele on nüüd, kuus kuud hiljem, hea tagasi vaadata, et olla tulevikus paremini uuteks erilisteks olukordadeks valmis. Kui kevad algas suuresti täiskasvanud õppijate poolt huvi ja positiivse väljavaatega veebiseminaridel osalemisega oma õpinguid jätkata, siis suveks olid paljud veebikaamerad välja lülitatud ja jututuba vaikis…


Vajadusest õppega jätkata ja ajasurvest, mis seda olukorda raskendas, oli tinginud olukorra, kus õppijad kutsuti kokku veebiseminaridele, et passiivselt kuulata loengut. Kiire üleminek tähendas tihtipeale ka kompromissidele minemist – väga paljudel juhtudel viidi klassiõpe ja õppemeetodid üks-ühele üle veebiseminari keskkonda. Mõningate õppetegevuste puhul see iseenesest ei ole halb, kuid tihtipeale jääb sellistes olukordades tahaplaanile õppijate kaasamine ja suhtlemine. See omakorda tingis kiiresti õppijates vastuseisu ja väsimust, mida varasuvel ka selgehäälselt väljendati.


Õnneks tuli vahele suur ja soe suvi. See andis võimaluse olnule tagasi vaadata, teha õigemad valikud, hinnata praktikaid ja olla paremini sügiseks valmis. Ka Diginobe jälgis, hindas ja tegi järeldusi. Järgnevalt mõned mõtted, milledega tahame naasta uude ja paremasse normaalsusesse.


Veebipõhine õpe on ligipääsetavam. Veebiseminaride ja e-õppe laialdane kasutamine võimaldab õppida ja õpet läbi viia olenemata asukohast. Ilmsiks tuli, et meil on super-toredaid õppijaid nii Setu- kui Saaremaalt. Koolitajana õnnestus osa saada erinevate Eestimaa paikade ilust ja võlust tänu võimalusele veebiseminar sealsele kogukondadele läbi viia. Erakordne võimalus kogu õppeprotsess salvestada ning selle juurde veelkord naasta, andis võimaluse õppijatel oma õpikogemust mitmekordistada. Tavapärane küsimus, kas slaidid saadetakse, asendusid huviga ligipääsule veebiseminari salvestusele.


Kontakt on väärtus. Eriolukorras õpetamine ja õppimine tõid esile, et grupi koondamine ühte ruumi – füüsilisse või virtuaalsesse, on võimalus ja seda potentsiaali peab väärtuslikuks pidama. Olla koos, olla ühes ruumis, kasutada ära kogu grupist tulenev potentsiaal, et jagada, teadmust formuleerida, praktiliselt läbi proovida ning katsetada. Õppetegevusi, mis ei eelda gruppi ja selle võimalusi, saab õppija iseseisvalt omas tempos ja omal ajal läbida. Eelsalvestatud videoloengud, iseseisev lugemismaterjal, e-töövihikud, enesekontrollitestid jne kombineeritult kontaktõppega muudavad veebipõhised kohtumised väärtuslikumaks ja tõhusamaks.

Väärtustame võimalust kokku saada, see on võimalus mitte õigus.

Tulemusliku õppe läbiviimisel ei piisa vaid õigete nuppude vajutamisest. Kevadine eriolukord andis meile kõikidele võimaluse oma digipädevuste hindamiseks. Kui seni oli õpetavate inimeste seas kohati arusaam, et digivahendeid kasutatakse koolitusel selleks, et õppimine oleks kaasahaarav ja „fun“, siis nüüd oli vajadus digivahendite kasutamiseks hädavajalik. Õppeprotsessis muutuvad tehnoloogia valdamisega sama oluliseks oskused õppeportsessi veebiseminaridel ja e-õppekeskkondades kujundada ja juhtida. Digivahendi väga hea kasutamise oskus ei taga koheselt õppeprotsessi ladusust ja õpiväljundite saavutamist. Ekraanide vahendatud õppimine põhjustab muudatusi tavapärases õpi- ja õppeprotsessis. Ärevust tekitab muutunud keskkond ja virtuaalne üksildus nii õppe läbiviijas kui ka õppijates. Õppe ümberkujundamine lähtuvalt virtuaalsete keskkondade võimalustest kätkeb nii uusi tehnoloogiaid aga ka õppeprotsessi toimimise arusaamade muutustes.


Abikäsi organisatsioonide poolt. Vastupidavustest, mille enamus koolitajaid läbis hindele „Suurepärane“, andis võimaluse vaadelda, millise varustusega meie koolitajad ja õppe läbiviijad tegelikult on. Alustades internetikiirustest ja arvuti jõudlusest kuni lihtsamate veebikaamerate ja e-õppekeskkondadeni, võib öelda, et arenguruumi on. Oskame nüüd ehk palju paremini küsida oma organisatsioonidelt ka õppe läbiviimiseks esmavajalikku, milleks lisaks tahvlimarkeritele ja valgele paberile võib olla ka hea USB-mikrofon ja lisaekraan. Kuid veelgi olulisem on haridustehnoloogiline tugi – inimene, kes aitab nii virtuaalse õppe kavandamisel kui ka näiteks veebiseminari läbiviimisel. Koolitaja sisueksperdina ei peagi teadma kõiki nüansse Zoomis või Moodles, selleks on tähtis, et organisatsioonid tagavad kvaliteetse toe. Hea sõnum on, et tasemeharidus teadvustas haridustehnoloogi tähtsust organisatsioonis juba enne eriolukorda. Era- ja riigisektor on seda vajadust tunnetamas ning loodetavasti leiavad tublid haridustehnoloogid tee ka nendesse asutustesse.


Koos on parem kui üksi. Eriolukorras olid koolitaja digioskused, sh -varustus „ellujäämiseks“ hädavajalikud. Olukorras, kus enam ei olnud aega valida, kas ja millisel määral kasutan digivahendeid oma õppes, olid paljud õppe läbiviijad suures mures. Ühise „vaenlase“ ette rindejoont luues tekkis tõeline praktikakogukond. Sotsiaalmeedias jagati häid nõuandeid ja parimaid praktikaid. Minu tööelu praktikas esmakordselt sain olla osa ülemaailmse digivahendite loetelu nimekirja koostamisest – tõeline kogukonna ühisteadmuse kujunemine!

Ühise „vaenlase“ ette rindejoont luues tekkis tõeline praktikakogukond.

Eriolukord oli karmi käega „õpetaja“ – paljastas nii mõnegi puuduse, kuid tõstis esile ka tõelise potentsiaali. Võtame kaasa parima, hoiame üksteist ja oma õppijaid ning jääme terveks!

47 views
  • Facebook
  • Instagram
  • iTunes - Grey Circle
  • Spotify - Grey Circle
  • Google Play - Grey Circle

©2020 by diginobe. Proudly created with Wix.com